Puhtpuistute hinna- ja kasumiküpsuse empiiriline analüüs Eesti majandusmetsades ning selle võrdlus uuendusraiet lubava vanusega

Puistu optimaalse raievanuse ehk küpsusvanuse leidmine on teema, millega on tegeletud juba mitusada aastat. Korrektseks peetava probleemipüstituse sõnastas esmakordselt saksa metsateadlane Martin Faustmann 1849. aastal (Viitala, 2002), kes otsis raieringi pikkust, mis maksimeeriks maatüki väärtuse sellele puistu rajamise ja seejärel pidevalt jätkuva metsa majandamise puhastulu kaudu. Ameerika Ühendriikide majandusteadlase, Nobeli preemia laureaadi Samuelsoni (1976) arvates on erinevate metoodikate seas just Faustmanni lähenemine küpsusvanuse arvutamisele majandusteaduslikus mõttes ainuke õige lahendus. Kahekümnenda sajandi alguses otsis küsimusele vastust noor rootsi teadlane Bertil Ohlin, kes 1921. a avaldas töö tulemused teadusartiklis (Ohlin, 2003). Ohlin arutles toona Rootsis kasutatud suurima tulu (hinnaküpsuse), maarendi (maa tootluse) põhimõtte ja metsa majandamise suurima kasumlikkuse põhimõtte üle. Hinnaküpsuse puuduseks pidas ta puistutesse seotud kapitali väärtuse ja kapitali tootlusega mittearvestamist.

Küpsusvanuse arvutamisel on tarvis kõigepealt seada kriteerium, mille suhtes parimat lahendust otsitakse. Tulenevalt maailmavaatest ja suhtumisest metsa funktsioonidesse võivad kriteeriumid olla erinevad. Ärimajanduslikult püütakse tavaliselt maksimeerida puidu hinda või metsa majandamise kasumit. Ökoloogilisi väärtusi silmas pidades võib selleks olla näiteks elurikkus.

Optimeerimisel võib teoreetiliselt kasutada ka mõnd kompleksset näitajat, kuid seni pole see praktikas eriti õnnestunud. Möödunud sajandi lõpukümnenditest alates on üritatud Faustmanni mudelit täiendada ja võtta lisaks puidutulule arvesse ka teisi metsamajanduse hüviseid. Metsandusökonoomika klassikaks on kujunenud Hartmani (1976) uurimus, milles ta oletas, et mittepuidulised väärtused kasvavad ühtlaselt koos puistu vanusega ja et neid on võimalik arvestada sarnaselt puidutuluga. Nilson (1997) kirjutas, et juhul kui peale puidu arvestada ka muude metsa funktsioonidega, tuleks arvutada kõigi hüvede summaarne netohind, jagada see puistu kasvatamise ajaga ning jagatise maksimaalse väärtuse järgi määrata küpsusvanus. Taoline tegevus on siiski küllaltki keerukas ja kohati võimatu, mistõttu kasutatakse hinnaküpsuse määramisel jätkuvalt kokkuleppelisi lihtsustusi.

Eestis on uuendusraiet lubavate vanuste määramisel kasutatud valdavalt hinnaküpsust. Hinnaküpsus on puistu vanus, mil puidu realiseerimisel saadakse võimalikult suur keskmine brutotulu, st vanus, mil puistut raiudes saadakse suurim müügitulu puistu kasvatamise aja kohta. Prof Artur Nilson ja Allar Padari tegelesid puistute hinna- ja kasumiküpsuse vanuse küsimuse praktilisel lahendamisel RMK infosüsteemi kavandamise raames aastatel 1999 kuni 2005. Hinnaküpsuse uuringute ja modelleerimise käigus tuli otsustada, kas kontsentreerida tähelepanu hinnaküpsuse vanuse hindamise tavameetodile või hinnata hinnaküpsust n-ö normküpsusena, võrreldes puistu ennustatavat tooki kasvupaiga potentsiaalse toogiga (Kaimre et al., 2011).

Metsamaa parima kasutamise eesmärgil tuleks hinnaküpsuse vanuse ületanud puistut siiski kasvatada seni, kuni tema hinna jooksev juurdekasv või muut on veel suurem antud tingimustele vastavast normist. Saame rääkida normatiivsest raievanuse määramisest, kuid sääraseid norme pole siiski Eesti metsamajanduses tänaseni välja töötatud ja rakendatud. Hinnaküpsuse vanust mõjutavad väga paljud tegurid, millest olulisemad on puistu koosseis ja struktuur, puistus esinevad kahjustused, aga ka metsamaterjalide hinnad ning nende omavahelised suhted, raietööde hinnad jne. Puistud on erineva struktuuriga ning seetõttu on üldistatud lihtsate meetoditega raske määrata konkreetse puistu hinnaküpsuse vanust. Nilsoni (2010) uuringust selgus, et majanduslik kahju ei ole oluliselt suur, kui puistu raiuda optimaalsest vanusest kuni kümme aastat varem või hiljem.

Üleminekust enamuspuuliigil põhinevalt küpsusvanuselt puistu koosseisu põhjal kaalutud esimese rinde keskmise vanuse ja raievanuse arvutamise metoodikale räägiti ja kirjutati erialaspetsialistide seas aastakümneid möödunud sajandi 1970ndatest alates (Nilson, 1979; Pärt, 1983). Eesti metsanduse arengukavas aastani 2020 (Keskkonnaministeerium, 2010) seati eesmärgiks kasumiküpsusel põhinevate raievanuste rakendamine ja normatiivide korrigeerimine, millele pidi eelnema muudatuste majandusliku ja ökoloogilise mõju analüüs. Kasumiküpsus on vanus, mil puistu raiumisel saadakse maksimaalset keskmist puhastulu aastas. Ajalooliselt on kasumiküpsust nimetatud ka metsarendi küpsusvanuseks.

Eesti Maaülikoolis tehti 2011. a uuring „Puistupõhiste küpsusvanuste rakendamise mõju analüüs” (Kaimre et al., 2011), milles analüüsiti puistupõhise küpsusvanuse rakendamisega seonduvat ja tehti ettepanekud, kuidas põhimõtteid praktikas ellu viia ning esitati puistu koosseisupõhise küpsusvanuse arvutamise valemid. 2013. aastal tehti metsaseaduses vastav muudatus, mis jõustus 1. jaanuaril 2014.

Eesti metsandust suunavates õigusaktides ja regulatsioonides metsakategooriaid ei eristata. Praegu tehakse vahet range kaitse all oleval, piirangutega majandataval ja piiranguteta majandataval metsal. Eesti metsamaa pindalast on 1 739 800 ha ehk 74,6% (Keskkonnaagentuur, 2021) piiranguteta ehk varasema klassifikatsiooni järgi tulundusmets, mille põhieesmärk on puidu või muu omanikule rahalist tulu toova teenuse tootmine ning metsa majandamine on reguleeritud üldiste metsaseaduses sätestatud nõuetega. Siinses töös nimetatakse selliseid puistuid majandusmetsaks.

Kuna Eesti metsamajanduses on uuendusraiet lubava raievanuse määramisel pikka aega lähtutud hinnaküpsusest nii puistu väärtuse kui ka raieringi keskmise aastase hinna järgi ning praegusel sajandil on hakatud rakendama kasumiküpsust, on selles töös vaatluse all just nimetatud küpsusvanused. Kasumiküpsuse vanuseid on Eestis viimase paarikümne aasta jooksul analüüsitud nii raietest saadavate sortimentide kui ka nendega kaasneva tulu hindamiseks (Padari & Muiste, 2003), aga ka metsanduslike regulatsioonide korrigeerimiseks (Kaimre et al., 2015).

Artiklis esitatud empiirilise analüüsi eesmärk on arvutada majandusmetsa kuue enam esineva puuliigi puhtpuistute hinna- ja kasumiküpsus ning saadud tulemuste põhjal selgitada puistu optimaalne uuendusraie vanus. Ühtlasi hinnatakse, kuidas on arvutuste tulemusena saadud kasumiküpsuse vanused kooskõlas Eesti õigusaktides sätestatud ja metsamajanduse praktikas rakendatud reeglitega.

Analüüsis on kasutatud metsaressursi arvestuse riiklikus registris registreeritud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) majandusmetsa ja hall-lepikute puhul ka erametsade inventeerimisandmeid 2018. a suve seisuga kogupindalaga 356 000 hektarit. Arvutustes kasutati ainult nende puistute andmeid, mille esimese rinde täius oli vähemalt 60%. Teist rinnet arvutustesse ei kaasatud. Kuna metsa majandamise regulatsioonides on uuendusraiet lubavad vanused määratud puuliigi kohta, teisendati puistu koosseis tagavara alusel puhtpuistuks, mille enamuspuuliigi koosseisukordaja on 100%. Segapuistu andmete teisendamisel võeti enamuspuuliigi koosseisukordajaks 100% ja arvutati sellele vastav puuliigi tagavara. Näiteks kui puistu enamuspuuliigi koosseisukordaja oli 80% ja selle puuliigi tagavara 200 tm/ha, siis teisendatud hektaritagavaraks kujunes 250 tm/ha. Kultuur- ja looduslikke puistuid ei eristatud.

Arvutused tehti järgmise kuue enamlevinud ja majanduslikult olulisema puuliigi kohta boniteediklasside kaupa: harilik mänd (Pinus sylvestris L.), harilik kuusk (Picea abies (L.) H. Karst.), kask (Betula spp), sh arukask (Betula pendula Roth) ja sookask (Betula pubescens Ehrh.), harilik haab (Populus tremula L.), sanglepp (Alnus glutinosa (L.) Gaertn.) ja hall lepp (Alnus incana (L.) Moench). Arvutustes kasutatud puistu vanuse ülemine piir sõltus puuliigist ja andmete olemasolust metsaregistris. Kui andmeid oli samas boniteediklassis olevate enamuspuuliigi puistute kohta alla 100 ha, siis arvutusi ei tehtud.

Raiutava puidu sortimentide leidmisel kasutati Padari (2017) väljatöötatud sortimenteerimise algoritme. Puistu kasvava metsa tagavara baasil arvutati järgmised sortimendid: palk, peenpalk, paberipuit, küttepuit, jäätmed.

Puidu hinnana kasutati aastatel 2014–2018 RMK poolt müüdud sortimentide keskmisi ühikuhindasid vahelaos (Tabel 1).

Uuendusraie kasvava metsa hind arvutati raiutava koguse, puistu parameetrite põhjal modelleeritud sortimentide koguse, nende vahelao hinna ja metsavarumiskulude põhjal 100 euro täpsusega.

Puistu majandamise pikaajalise keskmise ühe aasta puhastulu arvutamisel lahutati puidu hinnast ülestöötamise, uue puistu rajamise ja hooldamise, metsa haldamise kulud ja maamaks ning tulemus jagati puistu vanusega. Arvutustes vaadeldakse ühe raieringi pikkust perioodi.

Puistu majandamise keskmise puhastulu arvutamist väljendab valem (1) PTU=AU−R−∑x=0UCx−∑x=0UNHx−∑x=0U(V+M)U P{T_U} = {{{A_U} - R - \sum\limits_{x = 0}^U {{C_x} - } \sum\limits_{x = 0}^U {N{H_x} - } \sum\limits_{x = 0}^U {\left( {V + M} \right)} } \over U} , kus

• PT_U puistu majandamise keskmine puhastulu

• A lageraiest saadud puidu müügitulu

• R raietööde kulu

• C metsauuendustööde kulu

• NH noore metsa hooldamise kulu

• x puistu vanus

• V iga-aastane halduskulu

• M iga-aastane maamaks

• U puistu vanus lageraie ajal

Raha ajaväärtusega ei ole keskmise tulu arvutamisel arvestatud. Kasutati RMK-s 2019. a esimesel poolaastal tehtud metsamajanduslike tööde maksumust (Tabel 2). Maamaks on arvutatud metsamaa maksustamishindade baasil boniteediklassi kaupa (Tabel 3). Metsavarumise ehk raietöö kompleksteenuse (raie ja kokkuvedu) kuluna arvestati 9,30 eurot m³ kohta.

Metsa majandamise halduskulude suurusena arvestati 3 eurot/ha aastas. Noore metsa hooldustööde arvestamisel kasutati RMK keskmisi näitajaid, mis sõltuvad puuliigist ja boniteediklassist. Tööde keskmine arv puistu kohta on esitatud tabelis 4.

Iga puuliigi ja boniteediklassi kohta arvutati kümneaastase vanuseintervalliga järgmised näitajad: esimese rinde hektaritagavara (m³/ha), uuendusraiel varutava puidu kännuraha (kasvava metsa hind) (€/ha) ja keskmine hind puistu kasvatamisperioodi kohta € ha⁻¹a⁻¹, mis esitatakse 100 euro täpsusega puistu majandamise keskmine puhastulu (€ ha⁻¹a⁻¹). Keskmise puhastulu leidmiseks lahutati puidu müügihinnast metsa majandamise kulud ja jagati saadud tulemus puistu vanusega. Kasumiküpsuse väärtuste alusel leiti optimaalne uuendusraie vanus.

Tabelites 5 kuni 16 on esitatud arvutuste tulemused enamuspuuliikide ja boniteediklasside kaupa. Iga puuliigi puistu kohta on esitatud kümneaastase intervalliga tagavara ühe hektari kohta, selle puidu müügist saadav tulu, puistute keskmine hind kasvatamise aja kohta ning majandamise keskmine puhastulu. Hinnaküpsuse vanust tähistav keskmine hind on tabelites esitatud rohelise, kasumiküpsuse vanust tähistav keskmine puhastulu punase värviga.

Harilik mänd on kõige levinum puuliik Eestis. Statistilise metsainventuuri (SMI) 2018. a andmetel on harilik mänd enamuspuuliik 729 300 hektaril, mis moodustab metsamaast 31,3%. Samas on tulundusmetsa männikuid ainult 482 000 ha ehk 27,4% tulundusmetsade pindalast. Põhjus on selles, et männikud on enim kaitstud puistud, 34% männikute pindalast on hõlmatud erinevate piirangutega, viljakamate kasvukohatüüpide männikud küll keskmisest vähem.

Männipuistute lageraielt varutava puidu hind pindalaühiku kohta kasvab koos puistu vanusega (Tabel 5). Kui aga arvestada puistu kasvatamise ajaga, saadakse kõrgeim keskmine hind kõrgema boniteediga puistutes juba 50–60 aastase raieringi korral (Tabel 6).

Tabelis 6 on esitatud keskmine puhastulu erineva raievanuse korral. Punasega on märgitud maksimaalne puhastulu, millele vastavat raievanust võib pidada vastava boniteediklassi keskmiseks optimaalseks raievanuseks. Viimane ulatub Ia boniteediklassi 60 aastast V boniteediklassi 120 aastani, puhastulu suurus erineb boniteediklassides märkimisväärselt.

Tabelis kümne aastase intervalliga esitatud puistu majandamise keskmise puhastulu dünaamika maksimum saavutatakse I boniteedi puistus 60–70 aasta vanuses. Näeme ka seda, et uuendusraie 10 aastat varem või 20 aastat hiljem keskmist majandamise puhastulu oluliselt ei mõjuta. Küll on aga hilisema raie korral saadav müügitulu (hind) suurem, näiteks keskmise I boniteedi männiku ühelt hektarilt saadav puidu rahaline väärtus 80 aasta vanuselt on 12 900 eurot, 100 aasta vanuses puistus aga 15 200 eurot. Ia boniteedi männik annab optimaalsel ajal tehtud uuendusraie korral kasvuaasta kohta neli korda enam tulu kui V boniteedi puistu.

Harilik kuusk on enamuspuuliik 438 700 hektaril, mis moodustab metsamaast 18,8%. Majandusmetsas on kuusikuid 343 100 ha ehk 19,5% nende pindalast. Hari lik kuusk on majanduslikult väärtuslik puuliik, kuid erinevalt harilikust männist on see väga vastuvõtlik erinevatele kahjustajatele, nt juurepess, üraskid, aga ka põdrad ja tormituuled. Kuusikute raiumisel tuleb sellega arvestada – kuigi puistu hea seisundi korral säilib juurdekasv suhteliselt kõrge ka pärast optimaalse raievanuse suurema vanuse saavutamist, ei jõua puistud enamasti väga kõrgesse vanusesse. Aastatel 2017–2021 esitatud metsateatiste kohaselt raiutakse ca 10% kuusikutest seisukorra järgi, neil juhtudel on nii puistute vanus kui ka keskmine rinnasdiameeter uuendusraiet lubavast väiksemad. Nooremad puistud on kas hõredad (täius 40% või vähem) või kahjustatud.

Eelmainitut tuleb arvestada ka tabelis 7 esitatud arvude puhul. Näiteks suureneb I boniteediklassi vähemalt rahuldavas seisundis puistute tagavara kuni 110 aasta vanuseni, kuid sellises vanuses kuusepuistuid on väga vähe. Lisaks tuleb arvestada, et arvutused ei hõlma puistuid täiusega 30–50%.

Võrreldes männikutega on kuusikute kasumiküpsuse vanus madalam. Ia boniteediklassi kuusik on soovitav raiuda 60–70 aasta, I boniteediklassi kuusik 60–80 aasta vanuselt.

Kask on enamuspuuliik 683 100 hektaril ehk 29,3% metsamaal. Majandusmetsas on kaasikuid 538 900 ha ehk 30,7% tulundusmetsa pindalast. Nende näitajatega on kasepuistud puuliikide seas kõige suurema osakaaluga. Ia-II boniteediklassis saadakse kaasikutest väärtuslikku kõrge hinnaga vineeripakku ja saepalki, III-IV boniteediklassi puistutest aga valdavalt paberipuitu. Kuid ka viljakates kasvukohatüüpides on palgi ja paku väljatulek erinev. Näiteks Ia boniteedi kaasikutel on optimaalses kasumiküpsuse vanuses (50 aastat) kasepalgi ja paku arvutuslik osakaal sortimentides 35%, II boniteedi kaasikutel (70 aastat) ainult 20%. Tuleb arvestada, et erinevalt okaspuudest puudub kasel (ja ka teistel lehtpuudel) peenpalgi sortiment, see osa tüvest kasutatakse paberi- või küttepuiduna. Palkide ja paberipuidu hinnavahe on aga vähemalt kahekordne.

Kaasikutele on omane puidu värvimuutus ja südamemädanik, mille esinemine sõltub osalt kasvukohast, kuid eelkõige puistu vanusest. Tüvemädanik mõjutab olulisel määral vineeripaku väljatulekut, mõju paberipuidu kvaliteedile ja mahulisele väljatulekule on väiksem.

Analüüsi tulemuste kohaselt on Ia boniteediklassi kaasik soovitatav raiuda vanuses 50–60, äärmisel juhul 70-aastaselt. I boniteedi kaasiku kasumiküpsus jääb vahemikku 60–70 aastat. Üldjuhul ei ole ka III ja IV boniteediklassi puistuid otstarbekas kasvatada vanemaks kui 80 aastat, kuigi IV boniteedi kaasiku võiks raiuda ükskõik millises vahemikus kuuekümnest saja aastani, sest nende puistute puhastulu hektari kohta on võrreldes Ia boniteedi puistutega neli kuni viis korda madalam.

Haab on enamuspuuliik 146 000 hektaril, mis moodustab 6,3% metsamaa pindalast. Majandusmetsas on haavikuid 119 500 ha ehk 6,8% pindalast. Võrreldes kolme majanduslikult kõige olulisema puuliigiga on haavikuid vähem ja haavapuidu hind märkimisväärselt madalam. Seetõttu annavad haavikud okaspuupuistute ja kaasikutega võrreldes oluliselt vähem tulu, seda ka viljakates metsatüüpides.

Hariliku haava puhtpuistute hinna- ja kasumiküpsus saavutatakse samal ajal ja vanuses 40–50 aastat. Üldreeglina ongi soovitatav raiuda haavik selles vanuses. Kuigi tagavara juurdekasv jätkub ka vanemas eas ning puistu võib saavutada vanuse 120–130 aastat, esineb haavataelikust (ld Phellinus tremulae (Bondartsev) Bondartsev & P.N. Borisov) tekitatud tüvemädanikku vanades puistutes väga sagedasti ning see vähendab nii puidu hinda kui ka majandamise puhastulu.

Sanglepp on enamuspuuliik 88 500 hektaril, mis on 3,8% metsamaast. Majandusmetsas on sanglepikuid 64 000 ha ehk 3,6% nende pindalast. Sanglepp on Eesti kuuest põhipuuliigist kõige väiksema levikuga ja ka majanduslikult vähese tähtsusega. Põhiliselt saab sanglepast küttepuitu, mõningal määral ka suhteliselt madala hinnaga palki.

Sanglepik on mõistlik raiuda 50–60 aasta vanuses. Üle 70 aasta ei ole sanglepiku kasvatamine majanduslikult otstarbekas, sest nagu harilik haab, kannatab ka sanglepp tüvemädanike käes, eriti kui tegemist on võrsetekkelise puistuga.

Hall lepp on enamuspuuliik 208 200 hektaril, mis moodustab metsamaast 8,9%. Majandusmetsas on hall-lepikuid 180 800 ha ehk 10,3% pindalast. Hall lepp on majanduslikult olulistest puuliikidest kõige kiirekasvulisem ja lühiealisem, mistõttu lehtpuupuistute boniteerimisreeglid lepale hästi ei kehti. Kuigi hallist lepast saab vähesel määral palki, on valdav sortiment küttepuit. Seepärast on siinsetes arvutustes halli leppa käsitletud teistes puuliikidest erinevalt: noore metsa hooldamist ei kavandata ja kogu likviidne puit on arvestatud küttepuiduks.

Hall-lepikute kasumiküpsus jääb sõltuvalt boniteediklassist vahemikku 30–40 aastat. Joonisel 1 on visualiseeritud erinevate puuliikide puistute hinna dünaamika erinevas vanuses. Kui männi puhtpuistu hinnakõverad tõusevad jätkuvalt ka üle saja aasta vanustes puistutes, siis nt kaseja haavapuistute puhul on eristatavad käänupunktid, mil kasvava metsa hind hakkab langema. Joonisel 2 kirjeldatakse puistute keskmise puhastulu suurust erineva raieringi pikkuse (lageraie vanuse) korral.

Joonis 1

Joonis 2

Tabelis 17 on esitatud puhtpuistute tagavara ja keskmine puhastulu kasumiküpsuse vanuses ning võrdlus Metsa majandamise eeskirjas (2021) sätestatud kehtiva uuendusraiet lubava vanusega. Erinevate puuliikide puistute majandamise puhastulu erineb üksteisest kordades. Madalamate boniteediklasside korral, kus lehtpuupuistutest saab valdavalt paberi- ja küttepuitu, on erinevus leht- ja okaspuistute vahel eriti suur.

Puhtpuistu optimaalne raievanus sõltub eelkõige puuliigist ja boniteedist. Artiklis esitatud arvutuslikud küpsusvanused on puhtpuistute ja boniteediklasside kohta keskmised väärtused. Looduses on iga puistu unikaalne, mistõttu uuendusraie kavandamisel tuleb olulise argumendina arvestada puistu seisundit ja liigilist koosseisu. Metsa majandamise eeskiri sätestab Eestis alates 2014. aastast uuendusraiet lubava vanuse puistu koosseisu põhjal kaalutud esimese rinde keskmise vanuse põhjal.

Sobivate kasvumudelite abil saaks igale puistule arvutada individuaalse sobivaima raievanuse. Arvutuste tulemused näitavad, et Eestis kehtivad uuendusraiet lubavad vanused on küllaltki sarnased raieringi keskmise puhastulu põhjal arvutatud kasumiküpsuse vanusega. Kehtiva ja arvutusliku optimaalse raievanuse võrdlus (tabel 17) näitab, et Ia ja I boniteediklassi männikutes on uuendusraiet lubav vanus optimaalsest kõrgem, alates II boniteediklassist aga on need sarnased. Saadud tulemuste põhjal võiks Ia ja I boniteediklassi männikutel uuendusraiet lubav vanus olla praegusest 10–20 aastat madalam. Samas on männikus võimalik uuendusraiet teha ka siis, kui puistu keskmine rinnasdiameeter on vähemalt 28 cm. Viljakates metsakasvukohatüüpides saavutatakse see näitaja üldjuhul enne uuendusraiet lubavat vanust, mis leevendab vastuolu kehtiva minimaalse ja optimaalse raievanuse vahel. Uuendusraietega raiuda kavatsetud männikute vanus kõigi metsaomanike 2017–2021. a metsateatiste põhjal oli Ia boniteedi puistutes 79 aastat, I boniteedis 90 aastat ja II boniteedi puistute korral 94 aastat. Võrreldes teiste puuliikidega on harilik mänd oluliselt vähem vastuvõtlik puistu seisundit halvendavatele ja puidu kvaliteeti alandavatele kahjustajatele. Seetõttu säilib metsa hea seisund üldjuhul ka optimaalset raievanust oluliselt ületavas eas – suureneb nii puistu tagavara kui ka väärtus, eriti kehtib see keskmise ja madala viljakusega metsade kohta (III-V boniteediklass). Võrreldes männikutega, on kuusikute küpsusvanus madalam. Ia boniteediklassi kuusik on soovitav raiuda 60–70 aasta, I boniteediklassi kuusik 60–80 aasta vanuselt. Puistu väga hea seisundi korral võib puistut kasvatada ka kümmekond aastat kauem, kuid mitte enam. Kõige püsivamad on III ja IV boniteediklaasi kuusikuid, kuid neid on vähe ja nende majanduslik tähtsus väike. Erinevalt männikutest on kuusikute kehtivad ja optimaalsed raievanused ühesugused, seda selgitavad metsaseadusesse 2017. a tehtud muudatused, mis tuginesid värsketele kasumiküpsuste arvutustele.

Kaasikute puhul langevad kehtivad raiet lubavad vanused üldjoontes kokku optimaalse raievanusega. Ia boniteedi puistutel võiks raiet lubav vanus olla 10 aastat madalam, kuid erinevust kompenseerib uuendusraiet lubav keskmine rinnasdiameeter.

Haavikute raiet lubava vanuse ja kasumiküpsuse võrdlus näitab, et Ia, I ja II boniteedis on kehtiv raievanus optimaalsest madalam. Kui puudub oluline vajadus raiuda ja puistu tervislik seisund on hea, võiks neid puistuid uuendusraiet lubava vanuse saavutamise järel veel kümme aastat kasvatada. Majanduslikku eesmärki silmas pidades tuleks aga haavapuistu hiljemalt 60 eluaastaks raiuda.

Sanglepikute uuendusraiet lubav vanus on kõigis boniteediklassides 60 aastat. See ei erine väga palju arvutuslikust kasumiküpsusest, kuid võiks olla ka 50 aastat ehk kehtivast kümme aastat madalam.

Regulatsioonides puudub hallil lepal uuendusraiet lubav vanus, puistu koosseisuga kaalutud esimese rinde raievanuse arvutamisel kasutatakse vanust 30 aastat. Samas ei ole hall-lepikut majanduslikult otstarbekas ka varem raiuda, erandiks ehk väga viljakad Ia boniteediklassi puistud.

On valikute küsimus, kas eelistada maksimaalset puhastulu puistu kasvuaasta kohta või võimalikult suurt uuendusraiest saadavat müügitulu (hinda). Metsanduse arengukavas aastani 2020 seati eesmärgiks keskmise puhastulu ehk kasumiküpsuse põhimõte. Üldreegel on, et mida kõrgem on metsa boniteet, seda optimaalsele lähemas vanuses tuleks see raiuda, sest kahju mitteõigeaegsest raiest on suurem, võrreldes madalama boniteedi puistutega. Näiteks V boniteediklassi 120-aastase männiku keskmine aastane puhastulu on vaid 6 euro võrra suurem kui 80-aastasel puistul. Samas on erineva viljakusega metsades arvutuslik tulu väga erinev. Ia boniteedi männik annab optimaalsel ajal tehtud uuendusraie korral kasvuaasta kohta neli korda enam puhastulu kui V boniteedi puistu.

Enamik metsatulust saadakse Ia-II boniteediklassi puistute majandamisel. Männikute, kaasikute ja sanglepikute puhul omavad majanduslikku tähtsust ka III boniteediklassi puistud, kuid IV, eriti aga V boniteediklassi metsade roll on marginaalne. Uuendusraiet lubav vanus on väga oluline regulatiivne instrument, millega riik saab puidukasutust suunata ja lühiajaliselt mõjutada raiemahtu. Kuigi raievanus ei ole lõplikult fikseeritud näitaja ja seda võib suurendada või vähendada, tuleb silmas pidada, et raiet lubava vanuse kehtestamine ei hakkaks takistama ratsionaalsete ja otstarbekate majandamisotsuste tegemist. Uuringu tulemuste ja kehtivate regulatsioonide võrdlemine näitab, et praegu kehtivad uuendusraiet lubavad vanused on üldjoontes mõistlikud ja majanduslik vajadus nende muutmiseks puudub. Kui aga ühiskonnas tekib tõsine soov lühikeses perspektiivis raietegevust piirata, saab seda teha raiet lubavaid diameetreid tühistades või oluliselt suurendades.

Puhastulu on üks aspekt puistu optimaalse raievanuse määramisel paljude teiste metsa väärtuste kõrval. Puistu raievanuse mõju metsaelustikule on maailmas uuritud paljude liigirühmade kohta ning valdavalt peetakse raievanuste alandamist liigirikkust vähendavaks. Mitme liigi ja liigirühma säilitamiseks soovitatakse seepärast raievanuseid suurendada (Kuusinen & Siitonen, 1998; Martikainen et al., 2000). Teaduspublikatsioonidest võib leida seisukohti, et looduslike häiringute jäljendamise põhimõtteid rakendades võiks suurendada nii raievanuste, raiesmike suuruse kui ka raiemeetodite varieeruvust (Harmon & Marks, 2002; Liira et al., 2007). Ühendkuningriigi elurikkuse andmeid kasutavas uuringus (Saraev et al., 2019) tõdevad aga autorid, et ökoloogilisi tõendeid puistu vanuse ja elurikkuse olulise seose kohta on vähe. Selleks, et integreerida elurikkuse väärtus majanduslikesse majandamise mudelitesse, on tarvis koguda enam empiirilisi andmeid erineva vanuse ja struktuuriga puistutest.

Uuendusraiete optimaalsete raievanuste leidmisel ja rakendamisel tuleb leida „kuldne kesktee“, et liikide ja nende elupaikade hulk meie metsades säiliks ning samas ei väheneks liialt majandusmetsadest saadav tulu. Mõned puuliigid vajavad väga pikka raieringi ning seepärast tuleks selliste liikidega puistute säilimise ülesanne seada kaitsealadele, kuna kompromissi leidmine mingi vahepealse vanusena oleks kahekordse kahju tekitamine: puistu üle seismisega väheneb majandamise tulu, aga liigile sobivat elukeskkonda pole ka veel tekkinud. Elurikkuse reguleerimisel tuleb kindlasti arvestada sellega, et meil on liike (juurepessud, üraskid), kelle esinemine majandusmetsas mõjutab nii puistu kasvatamist kui ka majandamise tulemuslikkust.

Kõige enam aga mõjutab optimaalset küpsusvanust metsa majandamise eesmärk e juhtfunktsioon ja sellest tulenev kriteerium või kriteeriumide kompleks, mille suhtes küpsusvanust optimeeritakse. Majandamispiirangutega metsades, kus puidutulu ei ole metsa kasvatamisel kõige olulisem eesmärk, võiksid uuendusraiet lubavad vanused sõltuvalt puuliigist ja boniteediklassist olla mõnel juhul 10–20 aastat kõrgemad. Küpsusvanus ei ole ajas püsiv suurus. Koos majanduskeskkonna muutustega tuleb paindlikult suhtuda ka küpsusvanustesse. Majandusliku planeerimise seisukohalt omab rakendatavate küpsusvanuste (uuendusraiet lubavate vanuste) muutmine tähtsust seetõttu, et sellega kaasneb metsa majandamise soovituste ja raiemahtude muutumine. Kuna omanikel võivad metsa majandamisel olla erinevad eesmärgid, tuleks raievanuse määramist kui otsuse tegemise probleemi vaadelda ka omandivormi kaupa.